õis

substantiivi
  1. Õis on õistaimede, eriti õistaimede, nagu õied ja nende kogumid, üldnimetus. See viitab taimeosale, kus asuvad õied, ning võib hõlmata nii üksikuid õisi kui ka õisikuid, mis koosnevad mitmest õiest. substantiivi
    Õis on kaunis ja värvikas ning meelitab palju tolmeldajaid.
    Lilled õitsevad õisena, mis koosneb paljudest väikestest õitest.
  2. Õis võib ka tähendada õistaime või õisiku kogumit, eriti botaanilises kontekstis, kus see kirjeldab teatud õistaimede struktuuri või õisikute tüüpi, nagu näiteks kobarõis või kettõis. substantiivi
    Põldmarja õisik on väike ja tihedalt kogunenud.
    Kask on tuntud oma kettõisiku poolest.